Raamatusoovitus

Mati Ploompuu raamat, Jutustus kahest linnast, harutab Taanieli raamatu ettekuulutused üksipulgi lahti ja võrdleb neid ajalooga, tõestades, et Piiblis tõepoolest sisaldub ettekuulutus kogu maailma ajaloost. Babülooniast kuni lõpuni.
Taanieli raamatut uurides heidetakse valgust ka paljudele teistele tõdedele.

Mõned tsitaadid raamatust:

...Väga huvitav on teada, et see oli Prantsuse riigijuhi Cloviuse pöördumine katoliku usku 496. aastal, mis andis paavstlusele hea relva kiriku autoriteedi säilitamiseks. Enam kui kaksteist sajandit oli Prantsuse kui "paavstluse noorema poja" mõõk tõhusaks vahendiks paavstide käes inimeste pööramiseks ristiusku — katoliku usku — ja paavstide autoriteedi säilitamiseks. Kuid milline saatuse iroonia — seesama riik sai paavstlusele surmahaava lööjaks Prantsuse revolutsiooni käigus 1798. aastal, mil patuinimesele ja hukatusepojale määratud 1260 aastat (42 prohvetlikku kuud ehk "aeg, ajad ja pool aega", s.t. 3,5 prohvetlikku aastat — Ilm.13,5; Tan.7,25) olid täis saanud! Öeldakse, et Prantsuse mõõk aitas paavsti troonile ja seesama Prantsuse mõõk võttis ta sealt maha!
Tõsi — paavstlus, kuigi saanud surmahaava 1798. aastal, ei surnud, vaid täitus järgmine prohvetikuulutus: "Tema surmahaav paranes. Ja kogu ilmamaa imetles jälgides metsalist" (Ilm.13,3). Paavstlus ei ole täna surnud, vaid on täiesti elus ja muutub järjest elavamaks! ...

...Taaniel oli väga huvitatud neljanda "metsalise" olemusest, selle sarvedest ja eriti ühest "pisukesest sarvest", mis "tõusis nende vahelt" ja mille eest kisti välja "kolm endisist sarvist" (Tan.7,8). Sarved, nagu me teame, sümboliseerivad kuningaid (Tan.7,24) ehk võime, kes valitsevad teatud territooriumil.
Mille alusel me oleme teinud kindlaks, et see "pisuke sarv" kujutab Rooma paavstlikku kirikuriiki? Kõigepealt: kust see võim tõusis? Taaniel tunnistab: "Ma vaatlesin sarvi, ja vaata, veel üks pisuke sarv tõusis nende vahelt ja kolm endisist sarvist kisti selle eest välja" (Tan.7,8). Need olid neljanda "metsalise" kümme sarve, millede seast tõusis see "pisuke sarv." Ajaloo valgel oleme juba tõestanud, et need neljanda "metsalise" kümme sarve sümboliseerivad kümmet osa, milleks jagunes suur paganlik Rooma impeerium 476. aastaks p.Kr.
Kuid selle "pisukese sarve" esilekerkimist takistasid kolm sarve ehk võimu ja sellepärast kisti need selle eest välja. Paavstluse teelt kihutati minema ariaanlikult meelestatud heruulid, vandaalid ja idagoodid. Viimased kihutati Roomast välja 538. aastal p.Kr. ja nüüd võis Rooma piiskop, keda tunnistati juba kõikide kirikute peaks, valitseda piiramatult mitte ainult kiriklike sfääride üle, vaid ta üritas valitseda ka Euroopa kuningate (riikide) üle — ja peab ütlema, et suures osas see tal ka õnnestus. Ka prohvetikuulutus "väikesest sarvest" teatab, et ta mitte ainult on "teistsugune kui eelmised" (Tan.7,24), vaid ta ka "näis olevat suurem kui teised" (Tan.7,20). Ja "teistsugune" oli ta juba selle poolest, et ta oli kirikuriik...

...Valdav enamus kristlasi ei pea vähemalt ühte Jumala käsku, väga suur osa neist rikuvad mitmeid pühi eeskirju, aga kirjutatud on: "Kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu" (Jak.2,10). Inimene, kes vaatab kas või ühelegi Jumala käsule viltu või jätab selle täitmata, ei tunne Jumalat!
Veel enam — kas saab rääkida Jumala tundmisest, kui Tal usutakse olevat lausa saatanlik iseloom! Enamus kristlasi usub kõige kohutavamat, kõige alatumat valet, et Jumal piinab igavesti ja kõige kohutavamal viisil neid, kes Teda ei armasta — ja isegi nende väikeseid lapsi! Inimene on elanud vaid mõned aastad sellel pimedal planeedil, ümbritsetuna uskmatuist ja ustavusetuist, lausa silmakirjalikest kristlastest. Ta ei taibanud tõde. Ta võib-olla ei näinudki seda selles maailmas — isegi mitte kirikutegelaste juures. Ja nüüd õpetab kirik — kristlik kirik — et sellise inimese saadab Jumal põrgu igavestesse piinadesse, mis ei lõpe kunagi, mis kestavad igavesti! Inimeste juures on kõrgeimaks karistusmääraks suurimate kuritegude eest surmanuhtlus, Jumala kohta aga öeldakse, et Ta piinab ka kõige väiksemaid eksijaid, kes pole meelt parandanud, põrgutules igavesti!
Kui ma sellele mõtlen, siis tõuseb minus püha viha ja ma olen sunnitud ütlema kohe otse välja: Kristlik kirik õpetab, et Jumal on Saatan! Kirik õpetab, et Jumal on vihkamine! Kirik õpetab, et Jumal on kurjuse ja õeluse ning halastamatuse kehastus! Kirik õpetab, et Jumal on kõige paadunum sadist — täiesti parandamatu, sest läbi igaviku aegade ei saa Ta aru oma tegevuse ebainimlikkusest (jumalikkusest rääkimata!) ega ütle: "Aitab!" Kas saab kõike seda uskujatel olla veel taipu, tarkust või — ütleksin isegi — südametunnistust, kui nad nimetavad sellist Jumalat veel Armastuseks!?...

Raamatut on võimalik osta SIIT või .doc failina tõmmata SIIT